Täna sõime peaaegu kodukootud heeringa leiba…leidsime poest päris Eesti rullmopsid ja sõime seda saksa leivaga…maitses peaaegu nagu päris.

       Suutsin ka kuradile käe anda…nimelt meil on siin üks kiisu, kes maru näljane koguaeg ja mul siis hakkas kahju tast ja ostsin talle poest head ja paremat…nüüd siis vastutasuks ta mjäub meil öö otsa ukse taga…nõuab lisa.

       Töö on endiselt raske…vähemalt mulle.

     Nädalavahetus möödus rahulikult, nautisime veini ja head sööki…saime üle pika aja ahjus süüa teha. Pühapäeval käisime Bribie saarel…käisime rannas ja vaatasime niisama ringi.

     Täna oli minu elu kõige raskem tööpäev…väljas oli 40 kraadi kuuma ja me pidime neid kuradi ananasse sealt fucking võsast korjama. Mul olid pikad riided, kuid siiski olen üleni ära kribitud ja niiiii väsinud, et ei ole kindel kas homme üldse voodist tõusen…isegi mehed olid läbi.

      Homseks täiendamise varustust ka…sain majaomanikult uued teksadJ ja Cripsi sokkidest valmisid käekaitsmed.

uus elu...

      Otsustasime allapoole minna. Loomulikult ei puudunud ka takistused, nimelt oli tee avarii tõttu kinni…üks kütuseauto oli teelt välja sõitnud ja kütus lekkis välja…õnneks kuulsime sellest raadiost ja saime linna vahel nii kaua aega viita kuni teed jälle lahti tehti. Käisime ka Ummul ja Lennul Bundabergis külas ja kui kohale jõudsime siis küsis üks vend eesti keeles, et kas meil krokodille on...väike hämming oli…nad olid meid näinud kui me bäkkerist ära kolisime…2 poissi siis.

      Aga nüüd me elame sellises luksuses, et ei oska seda isegi sõnadesse panna. Töötame Wamuran`is ananassi põllul ja siin lähedal elame  rantšo moodi asutuses. Maja on väga suur…vähemalt 10 tuba...roheluses ja jõe kaldal...omanikul on hobused ja lehmad…kuna me oleme ainukesed külalised siis ta lubab meil oma vannituba ja kööki kasutada…tal on isegi vann, milles ma kavatsen lähipäevil paar tundi vedeleda.

Ma tahaksin endale ka sellist maja…basseini, suure baari, ja teleka toaga, kus on ka piljardilaud. Üür on odav $ 100 nägu. Täna andis meile vorste ja õlut…nii et me oleme tal peos.J

      Ananassi töö pidi väga raske olema...seega töötavad seal ainult mehed…ja mina…ei ole see nii raske midagi kui räägiti…tugev eesti naine saab iga tööga hakkama. 2 päeva oleme istutanud aga esmaspäeval läheb korjamiseks…seda ma küll natuke kardan, sest puud on nii teravad ja kasvavad väga tihedalt koos. Eestis ma ananassi ei söönud eriti… aga täna korjasime puu otsast ise värske ja küpse ananassi…noo kui magus ja mahlane…Eestis juba sellist ananassi ei saa.

       Laupäeval üritasime uuesti Mt Archer otsa sõita…auto pidas vastu ja ka ilm oli ilus. Üleval toimus heategevuslik oksjon üleujutuses kannatanute heaks. Kohale olid tulnud ka tuunitud vanad autod. Õhtul tegime väikse klubituuri. Esimene koht, kus käisime oli stripikas…dokumendi kontroll oli väga hull. Põhimõtteliselt skänniti sisse ja kaamera tegi veel meist pildi ka. Stripparid olid magedad…paksud ja algajad…ainuke trikk, mis nad tegid oli posti otsa ronimine.

     Järgmisel hommikul käisime Rocky botaanika. – ja loomaaias. Seal oli üks huvitav nähtus, isegi kohalikele, terve järve kallas oli kilpkonni täis ja nad olid nii julged, et võtsid saia isegi käest.

     Täna, Valentini päeval, käisime Capricorn`i koobastes. Seal kõndisime sõna otseses mõttes, sita sees…kõik oli kaetud nahkhiirte väljaheidetega. Õnneks oli enamus sellest kivistunud. Seal oli väga ilus katedraal, kus peetakse pulmi ja lauldakse ooperit. Meile mängiti seal küünlavalgel muusikat ja see oli nii romantiline…väga sobilik Valentini päevaks. Pärast käisime mööda kitsast, pimedat  käiku, ilma giidita  ja valgustuseks oli vaid küünal.

     Nüüd mõtleme, mis edasi teha…kas minna alla või üles???

         Üleeile hommikul ärkasin kurguvaluga. Läksime Mt Archeri metsaparki, mis asub 604 m kõrgusel aga kuna ilm oli kaka ei näinud me sealt midagi…peale selle sadas seal vihma ja oli külm…ja ka auto otsustas peaaegu keema minna…kuigi auto pidi nüüd ju mehaaniku jutujärgi korras olema. Läksime siis alla tagasi ja seekord siis autoelektriku  juurde. Asi oli relees, et üks ventikas ei töötanud aga siin kandis on töötund nii kallis, et kuku perseli( kusagil 1000 kr). Pidi olema sellepärast, et kõik mehed töötavad kaevandustes ja nii nad meelitavad neid mehaanikutena töötama.  Maksma läks $150.

         Edasi läksime Koorana krokodilli farmi. Kui farm alustas oli neil 5 kroksi ja nüüd on 3000. Sõime ka krokodilli liha…maitse oli täiesti uus aga polnud üldse paha. Lahe oli kui kroksid söögi pärast kaklesid…ühed läksid nii tülli, et isegi söötja oli mures. . Pakkusime ennast ka söödana tööleJ.

         Kurguvalu läks ka üha hullemaks ja lõpuks tuli ka palavik. Kujutage nüüd ise ette kuidas on võimalik olla 30 kraadises kuumuses ja autos elades haige…KOHUTAV.

        Järgmisel hommikul läks Crips ujuma…mina magasin autos…tuli tagasi ja auto enam käima ei läinud…APPI….ei ole võimalik…noo nutt oli kurgus juba…kõik raha läheb auto peale ära. Läks siis mehaanikut otsima…mina endiselt magasin autos. Haige ja auto ka katki…enam hullemaks vist minna ei saa ja hakkab tunduma, et me ei peaks vist põhjapoole minema. Asi oli seekord kütusepumbas…rääkisin mehaanikule ära, mis meil viimasel ajal juhtunud on ja ma nägin ikka väga räbal välja…ja kui ta veel hinna ka ütles….siis mul oli tõesti juba nutt kurgus. Tal hakkas meist vist kahju, sest hind hakkas järjest langema. Seekord maksime siis $ 220 ja siiamaani veel liigume…ja tervis on ka juba parem.

       Täna käisime Gladstone`is maailma suurimat alumiiniumitehast vaatamas. Tehas annab 5% kogu riigi ja 20% Queenslandi tulust ning tööd 17 000le inimesele.    

       Paar päeva on auto ka jebinud…temperatuur on väga kõrge linnas ja mägedes sõites. Sõitsime rahulikult linnavahel kui…käis pauk, auto tossas ja jahutavad mahlad olid tänaval…krt kui närvi ajas. Lõdvik andis alla. Edasi otsisime mingi tund aega(põrgu kuumuse käes) varuosade poodi või siis mingit mehaanikut. Saime poest uue lõdviku ja sõitsime siis juba radiaatorite parandaja juurde…asi olevat ventilaatoris…nüüd meil tutikas ventikas ja siiamaani on veel kõik ok.

       Nüüd rokime RockhamptonisJ. Linn sai üleujutusega päris suuri kahjustusi. Ületasime  ka troopilise kliimavöötme piiri...erilist tunnet  ei olnud ja ilm on ka samaJ

      Eile alustasime päeva hommikusöögiga ookeani ääres…väga mõnus. Edasi põrutasime Gin Gin`i müstilisi kraatreid vaatama…müstiline oli pigem piletihind mida seal küsitiJ…no kraatrid ise ka natuke. Seal oli ka igasugu vanaaegset kraami…muruniidukid, traktorid, kanistrid ja isegi siibrid(pissi). Rahakogu oli ka…jätsime omaltpoolt 2 kroonise…tädil oli selle üle väga hea meel.

       Käisime ka Boolboonda tunnelit vaatamas…väga suur ja kõrge ning sealt saab autoga läbi sõita aga kahjuks oli seal väga palju vett…me igaks juhuks ei üritanud.

      Täna alustasime teekonda põhjapoole…pidime paar päeva ootama, sest üleval möllas 5 kategooria tsüklon Yasi…tuule kiirus oli 200 km/h aga oodati isegi 260 km/h. Nüüd see õnneks möödasJ

Vaatasime ka huvitava nimega linna – Town of 1770…mõnus turistikas.

Mon Repos

        Laupäeval käisime Mon Repos`es merikilpkonni vaatamas. Üritus algas õhtul kell 7. Nägime kuidas vähemalt 100 väikest kilpkonna liiva alt välja ronisid ja ookeani poole tahtsid liikuda…just nimelt tahtsid, sest see osa oli natuke kunstlikuks  tehtud…neid hoiti mingi väikese võre sees kinni. Lisaks oli veel väga suur grupp…kuhu kuulusid mõned lollid täiskasvanud ja nende lapsed, kes ei kuula, mis neile räägitakse. See rikkus kahjuks natuke elamust. Peale koorumist läksime tagasi staapi. Meie aga tahtsime väga , väga suurt kilpkonna munemas näha…pidime natuke ootama ja saabus meie võimalus Kuna enamus inimesi oli juba ära läinud, läksime vaid kuuese grupiga…see  oli väga võimas.. Loggerhead kilpkonn on ohustatud liik ja meie saime nende arvukuse suurenemisele kaasa aidata - paigutasime mune ümber. Munad olid veel soojad ja nahksed, et nad ei puruneks kui auku kukuvad. Üllatusena pudenesid kõrgelt rannaäärelt 2 väikest äsjakoorunud kilpkonna…rangerid hakkasid kohe pesa otsima, et kust väiksekesed pärit on…aga ei midagi…saatsime nad ilusasti vette. Kell 12 oli üritus läbi ja alustasime magamiskoha otsimist…

Eile kolisime bäkkerist tagasi autosse. Tähistamiseks tegin hunniku äädika šašlõkki - mis tuli välja ülihea ja võtsime kasti õlut. Grillisime Childersi lähedal, kus oli ka grilli moodi grill. Ilm oli super, õlu oli külm, šašlõkk imehea…aga mingi perv pidi ikka põõsas olema. Väga karvane ja kahtlase välimusega vend lihtsalt seisis oma auto najal ja vahtis meid mingi tund aega järjest. Ma arvasin kohe, et mingi kirvemõrvar…olime veel suhteliselt võsas ka aga õnneks hakkas ta end liigutama ja läks minema…sain kohe rahulikumalt hingata.

      Täna käisime roomajaid vaatamas Snakes downunder`is. Saime krokodilli kätte võtta ja madu õla peale panna. Kõige vingem oli suurte krokodillide söötmine…mul ikka käsi värises pärast…nad on ikka nii suured ja kiired…üks tahtis söötja ka peaaegu nahka pista.

       Hiljem vaatasime Childersis backpackerite memoriaali. Aastal 2000 oli seal suur tulekahju, kus pääses 68 ja hukkus 15 bäkkerit. Nimelt ühele 37 aastasele austraallasele, kes elas hosteli, ei meeldinud bäkkerid ja ühe ööl tegi ta puidust trepi alla 2 lõket ja trepp süttis, ning ülevalt korruselt inimesed alla ei pääsenud. Memoriaal on väga ilus ja südantlõhestav. Iga hukkunud inimese kohta on tehtud klaasist ruudukesed, kus on pilte nende lapsepõlvest jne. Palju saadetud mälestusi ja kaastundeavaldusi sõpradelt ja sugulastelt. Kõige ilusam oli hukkunutest tehtud suur  maal, kus nad olid kui põllul tööl.