Töö leidmine osutus väga lihtsaks...jagasin laiali 6 cv ja isegi kohtadest, kust öeldi, et hetkel pole kedagi vaja helistati tagasi. Keeruliseks osutus hoopis see, et milline minu jaoks parim on...seega valisin 2. Nüüd töötan siis Coffee Clubis ja Grande Suites Hotellis. Väga erinevad kohad on....Coffee clubis on väga hea klienditeenidus...seega tuleb väga palju vaeva näha, et kliendid oleksid rahul. Hotellis olen ma restoranis…vahel peab ka toateenindust tegema…see väga lõbus. Üldiselt on kõik natuke vabam. Tegin proovi ka sama hotelli baaris, kus juhuslikult töötas üks eesti tüdruk. Pool õhtut rääkisime inglise keeles ja lõpuks ta siis küsis, et kust ma pärit…üllatus oli suur….ja juttu jätkus kauemaks.
      Vahepeal üritasime autot müüa. Crips pani gumtreesse kuulutuse üles, et näha kas huvilisi oleks. Ühed huvilised olid…saksa paarike…aga kuna meil Victoria nr osutus müümine suht keeruliseks. Mina lõpuks enam müüa ei tahtnud, sest see oleks meie elu lihtsalt mõttetult keeruliseks ajanud. Me ei tahtnud midagi juurde ka maksta…seega pakkusime välja, et müüme ilma numbrite. Nemad polnud nii ikka päris rahul…mina olin küll.
      Crips alustas täna uue tööga…teeb betoonitooteid…pidi suht lebo töö olema…vähemalt lõuna ajal veel oli.

    

9. ja 10. päev

Täna tahtsime viimase päeva puhul sunset kruiisile minna aga kuna peale meie tahtjaid ei olnud jäi see kahjuks ära. Selle asemel läks Crips kiirpaadi(mis polnud eriti kiireJ) tuurile…joristas 30 min ümber saarte…tagasi tulles olid silma soola täisJ. Tegime ka oma alko shoppingu…ei saanud ju võimalust kasutamata jätta kui nii odav. Kaasa saab võtta 2,25 L nägu.

      Õhtust sõime väga hubases ja romantilises rannarestoranis. Sõin esimest korda tuunikala steiki…ai saanud arugi, et kala on…nii lihane. Crips sõi kala curry´t ja jäi ka väga rahulu. Restoranis oli ka live bänd…see oli minu elu kõige kallim õhtusöök…kahepeale 6900 vt ehk siis üle $70…õnneks oli väga maitsev.

  Tagasi lend oli enamvähem ok…Vanuatu lennujaamas oli ainult rõve järjekord…lihtsalt seisa kuumuses. Brisbane´i rahvusvahelises lennujaamas nuuskis koer meid ja meie asju üle, domestikus tehti Cripsile jälle mingit lõhkeaine testi…raske on ikka ringi reisida sellise kahtlase vennagaJ. 

   

7. ja 8. päev

    Eile oli väga rahulik päev…chillisime basseini ääres ja jõime õlut…pühapäeval on terve päev happy hour´i hinnad…nii, et kann õlut oli 1000 vatu´t u 10 dollarit.

    Laupäeva pärastlõunal oli üllatuseks see, et alkoholi ei müüdud…ja kuni esmaspäeva hommikuni…seepärast vist oligi happy hour terve päeva.

    Täna käisime rahvamuuseumis ajalugu uurimas…ostsime isegi raamatu Vanuatu lühiajaoost…väga huvitavad on  erinevate hõimude kombed ja tavad. Paar tundi shoppasime linna vahel…Crips ostis endale uued riided ja loomulikult ka kohustuslik suveniiride ost.

     Väga huvitav kogemus oli tänane lõunasöök…nimelt käisime kohalikul turul, kus on nagu väikesed koduköögid ja saad seal vakstuga kaetud, pika laua taga kohalikega lõunat süüa. Mina aluses ei julgenud üldse minna…liiga hull tundus. Crips võttis steigi ja mina kala…söögid olid maitsvad ja kõigest 400 vt üks (u. 5 dollarit) ja praad oli suur, koos riisi ja salatiga. Mingi kohalik meesterahvas sõi ka meiega koos ja tema ei suutnud mõista, et miks me abielus ei ole…8,5 aastat koos aga pole abielus…tema jaoks täielik müstikaJ.

      Õhtul käisime kava baaris, mille leiab üles punaste ja roheliste laternate järgi ja neid ikka iga nurga peal. Põhimõtteliselt väike hurtsik, kus on väike baariletike, pingid ja hämar valgus. Suurem kauss kavat maksis 100vt($1) ja väiksem 50vt. Mina võtsin ainult ühe väikese, sest eelmine kogemus veel liiga hästi meelesJ. Crips lasi 3 suurt kaussi ja nüüd tuigub ringi siinJ. Põhi värk on see, et kõik ilastavad…arvatavasti sellepärast, et kava suht rõveda maitsega ja tekitab kurgus imeliku kõditava ja samas ka tuima tunde. Olemas on ka erinevad snäkid, mida saad peale ampsata. Crips pidi homme ka minema…kuradi kavamaanJ          

                 Muuseumis

                                                              Turul lõunat söömas

                                                               Kava baaris

6.päev

     Täna käisime Hideaway islandil. Saarele sõit kestab u. 5 min. Saare läbimõõt Cripsi silma järgi 300m. Seal saime paadiga sõita(klaaspõhjaga), snorgeldada, piiramatus koguses päevitada ja kes tahtis ka sukelduda.

     Hideaway islandi ääres asub maailmas ainuke veealune postkontor. Ostsime ka veekindlad postkaadid, mis said Cripsi poolt postkasti toimetatud…väga lahe idee ikka. Hinna sees oli ka lõuna. Päev möödus rahulikult päevitustoolis lõõskava päikese käes kokteili rüübates…välja arvatud hetk kui me peale snorgeldamist pead veest välja tõstsime…korralik torm oli…vihma sadas ja laine oli vahepeal nii kõva, et viskas torust vett sisseJ

       Meil on toas explorer…igasugu põnevaid saateid tuleb. Iga päev vaatame õhtul paar tundi, sest lihtsalt liiga põnev on.

      Kuna laupäev õhtu, mõtlesime peole minna…tegime toas koksid ja kuuleme, et väljas mingi tümm käib…see väga ebatavaline, muidu nagu vaikne. Läksime siis vaatama, et mis toimub…korralik fire dance käis hoovi peal…üks vend pani endal isegi juuksed põlemaJ.

      Käisime Electrorock klubis…täitsa ok oli. Jõin 2 long island icetea`d ja jummala purjus. Hea oli see, et turva valvas kotti. Ütlesin, et hoia silma peal lihtsalt aga see seisis terve aja kui tantsisime meie diivani kõrval ja valvas…tagasi äksime kiirustas vetsu…vaene mees ei saanud isegi pissile minnaJ.

                                                     
                                                            Äss päevitab selga=)

                                                           


                                                                Postiljon Petškin

    

5.päev

Täna hommikul ärkasime vara, et autole järele minna. Veider oli jälle paremal pool sõita…Crips pani koguaeg suuna asemel kojamehiJ.

     Esimene peatus oli Mele Cascades waterfall…väga ilus koht…vesi on nii helesinine ja selge. Lahe oli see, et kose nägemiseks pidid mööda kive  ja läbi vee üles ronima. Vahepeal oli vool ikka päris tugev. Käisime ka kohalikus kohvivabrikus kohvetamas ja kooki söömas.

     Edasi sõites tuli üks väga järsk tõus…auto andis poole mäe peal lihtsalt allaJ…esimese käiguga surusime üles.

     Enamus saarest on kaetud kõrge ja lopsaka džungliga…uskumatu kui tihe see ikka on. Looduses jooksevad ringi metskanad ja – sead. Banaane ja kookosepähkleid  saad ka lihtsalt tee äärest korjata.

      Järgmine peatus oli II Maailmasõja muuseum. Crips käis seal sõjaaegset kola vaatamas. Edasi sõitsime kuumavee allikaid vaatama. Seal küsiti küll näo järgi piletit…ja kui allikas muda sees püherdada tahtsid tuli veel peale maksta. Midagi erilist seal ei olnud aga üks allikas oli ikka rõvedalt kuum…isegi auras ja näppu sisse ei saanud pista.

      Palju mõnusaid  randu oli...mitte sellised nagu meie harjunud oleme, et pikk riba liiva ja tükk tühja maad. Veest olid väljas suured korallimoodustised, mis osadest kohtadest kaetud taimedega ja vesi nii hingematvalt helesinine ja mõnusalt soe. Randa voolas ka magevee allikas, kus end peale soolases vees suplemist kasta sai. Rannast ära sõites tuli mingi vend raha küsima…selle eest, et ma oma fotokaga seal pilte tegin. Ei maksnud me midagi…ütlesime, et kui neil seal onnis kaardimakse on siis saavad oma rahaJ. Selle peale oli vennal suu kinni.

      Suur tõmbenumber saarel on bluewater lagoon….sügav sinise veega lagoon. Kuhu saab köiega hüppeid teha. Crips käis proovis ka järgi…kohalike kisakoori saatel tuli paar päris korralikku hüpet.

      Peale mõnusat päeva hakkas kõht tühjaks minema ja hing ihkas kala järele…aga ega pole lihtne nt. grillitud kala leida, sest Vanuatu väga suurte Austraalia mõjutustega…kõik peab ikka praetud olema. Õnneks leidsime ühe koha ja suurepärane õhtusöök koos valge veiniga pani päevale korraliku punkti.

      Aga see polnud veel kõik…kuna meil auto oli tegime korraliku klubituuri…käisime kõik Port Vila klubid läbi…Crips oli sangas ja mina purjutasin kõrvalJ. Ööelu on suhteliselt vaikne…kohalike seas on populaarsem kava baaris istuda…hämaras, vaikuses ja kava lugusid rääkides. Kava on nagu narko…kui liiga palju jood hakkad higistama, ei saa kõndida ja võid kolmekordselt näga…kohalikud teavad, et siis pole mõtet autoga sõita. Mul veel siiani ajab üles kui kava peale mõtlen aga mõni õhtu peaks ikka seal baaris ära käima.

4.päev

Täna ärkasime vara, et minna saare tuurile. Tellisime hommikusöögi tuppa, et ei peaks all restoranis 15 min ootama…mõnus oli rõdul rahulikult hommikust süüa.

    Retseptsioonis oodates saime teada, et tuur on tühistatud kuna peab olema vähemalt 4 inimest ja keegi oli haigeks jäänud…noo nii närvi ajas, sest enamus tuure läheb hommikul…nii, et me ei saanud midagi muud võtta. Jalutasime siis autorenti, et ise saare tuur teha aga hetkel polnud ühtegi autot…seega bookisime  ühe homseks.

    Tänaseks leidsime cultural village tuuri, kus tutvustati kohalikke tavasid…väga huvitav oli kuidas nad säilitavad banaanipüreed  maa all,  banaani puu lehtede sees, isegi kuni 5 aastat. Nad teevad seda toiduvarumiseks…Vanuatul on iga aasta tsüklonid ja kui need juhuslikult kõik hävitama peaks on vähemalt kusagilt võtta.

    Vanuatu koosneb kusagil 80 saarest…väga palju erinevaid hõime, kel erinevad traditsioonid, kombed ja isegi keel. Osadel hõimudel on kombeks naistel esihambad välja lüüa kui nad abielluvad(kasutusel tänapäevani), teised kasutavad tätoveeringuid jne…meestel on eemaldatavad käevõrud…pole just eriti aus. Pidi olema meeste maailm.

Eriti häiriv oli vanast see, kui pere esimene laps oli tüdruk siis ta lihtsalt tapeti…selle lõpetasid saarele tulnud misjonärid.   Samuti oli saarel levinud kannibalism, kuid vaid toidu puudumise tõttu. Viimane teada olev juhtum oli 1985.a.

      Peale tuuri oli meil hotellis ``kava`` degusteerimine ja saime näha kuidas seda valmistatakse. Esimene kausi täis oli ok…midagi ei juhunud…teisega tõmbas huuled tuimaks ja pea hakkas ringi käima ja tunne oli mõnus…trepist oli veits keeruline kõndidaJ. Noo mõtlesime, et kui nii hea teeme kolmanda veel…mul kõhus keeras, süda oli paha…enam ei taha.

    

3.päev

    Täna oli väga laisk päev…põdesime pohmelli ja vedelesime basseini ääres. Õhtul käisime BBQ all you can eat´il. Söök oli väga hea ja meelelahutuseks esines kohalik string bänd, kes ka näitas kohalikku tantsu. Saime ka kohalikku jooki ``kava`` maitsta…näeb välja nagu porivesi ja maitseb ka nagu porivesi. See ei ole alkohoolne jook…rohkem nagu kerge narkootikum…teeb suu tuimaks ja pea hakkab mõnusalt ringi käima ja sumisema. Palju ei tohi korraga juua siis pidid jalad alt ära kadumaJ

2.päev

 Vanuatul on põnev see, et siin on parempoolne liiklus ja me juba vasakpoolsega ära harjunud…ei tea enam kuhu poole vaadata. Teiseks puudub siin kiirusepiirang.

     Täna pole meil midagi eriti plaanis…jalutame niisama ringi ja otsime tuure.

      Hommikusöök on natuke veider…pead menüüst valima ja siis mingi 10-15 minutit ootamist…kui hästi läheb.

      Õhtul käisime Anchor inn´i õhtust sööma…meelelahutuseks oli hiirte fightclucJ…jube kisa ja mingi 10 hiirt panid ringi seal. Töötajad said kõhutäie naerda , kui mina jalad tooli peal kiljusin.

      Edasi läksime Nomadi baari, kus saime tuttavaks ühe austraalia paariga. Kui sakk juba omajagu sees oli läksime ka seal samas asuvasse ööklubisse…seal pidavat stripparid olema aga ei midagi….mul olid taskud münte täis, et hea kassasse pannaJ…ainult mingi kohalik playboy hõõrutas ümber postiJ. Väga lõbus õhtu oli.

                                                      Uued sõbrad...Dave ja Chippy

Vanuatu 1. päev

      Lõpuks algas meie kauaoodatud puhkus Vanuatul. Lend läks hommikul 6.30. Kõik läks väga ladusalt…seekord oli Crips kahtlane vend ja viidi mingisse ruumi    narko -  ja lõhkeaine testi tegema…poleks vist pidanud pardakaardil  ametiks ``muul`` märkimaJ. Lend Vanuatule oli vaid 2 tundi + 1 tund Mackay´st Brisbane´i.     Lennuväli oli seal nii väike, et esmamuljel tundus, et teeme hädamaandumise džunglisse aga lõpuks paistis ikka rada ka .

      Passikontrollis ootas üllatus…Eesti ei pidavat viisavabade riikide nimekirjas olema…lõpuks vend käis küsis kellegi käest ja saime ka keps värisedes pagasit rabama minna. (loomulikult ma ikka kontrollisin enne reisi broneerimist).

     Hotell oli väike ja hubane. Tekitasime veits segadust ka…tahtsime tuba vahetada. Nimelt tahtsime rõduga tuba ja saime ka.

     Inimesed väga sõbralikud ja toredad ning tumedad…natuke aborigeenide moodi aga mitte nii kurja välimusega. Räägivad inglise, pantsuse ja Bislama(kohalik) keelt.

     Linnas on enamus poode duty free  ja alko hinnad nii odavad nt smirnoff vodka(1L) oli $13, Bundabergi rumm(1L) $15…poole odavam kui Austraalias. Me juba mõtlesime, et saame siin end lolliks juua aga tegelt on nii, et nad saadavad su ostud lennujaama ja saad need lihtsalt lahkudes kaasa võtta.
     Esimene õhtu kolasime niisama ringi ja otsisime kohta, kus raha saaks vahetada. Sõime hotellis õhtust ja testisime kohalikku õlut ´´tusker´´.

                                                               Meie hotell - Coconut Palms

   

    Vahepeal oli üks põnevamaid sündmusi Timo saabumine Austraaliasse. Poiss oli ikka maru väsinud kui esimest korda nägime. Ega me teda eriti ei näinud, sest ta peatus Kochide pool ja igasugu asju oli vaja ajada ja uudistada.

    Üks õhtu käisime kõik koos Moskva tsirkuses…päris lahe oli…kõige parem oli kui 3 venda metallist kera sees krossikatega sõitsid ja tüdruk veel keskel seisis. Mul oli küll karp nii lahti, et kuidas see võimalik on. Pärast jäi Tim ööseks meile…poisid arutasid öö otsa maailma asju... oli ju vaja pooleteise aasta sündmused kõik ära rääkida. Järgmine päev läksid nad kõik edasi Cairnsi poole.

     Üks nädalavahetus saatsime teisi eestlasi ära…Kadri ja Martinit….istusime nende pool ja käisime klubis puusi hööritamas;).

     Töö on meil nüüd mõlemal läbi…paar päeva oi mõnus puhata aga siis kiskus juba rahutuks…õnneks kohe reisile minek.

     Kahjuks saime ka kurbi uudiseid…meie kallis sõber, Inx otsustas meie hulgast lahkuda. Ei suuda seda veel siiani uskuda… Puhka rahus, kallis sõber…jääd meie mälestusse igaveseks.

                                                         Timo esimene õlu Austraalias

                                                                   Moskva tsirkuses

Austral Christmas/easter party

      Jõulupidu oli väääga lahe…nalja sai nii palju, et kõhulihased olid valusad. Toimus rannas…seal palju istumiskohti, wc ja laste mänguväljak. Jooki hakkasime libistama juba hommikul kell 10. Üks manager`idest viskas mind koos riietega vette…see polnud just kõige mõnusamJ. Kuna me ju töötame steikhouse`is oli loomulikult steik laual. Kõik olid ikka nii purjus ja järgmine päev pohmas….paljud pidid ju järgmine päev tööl olema…kaasaarvatud mina…nagu kudenud räimedJ- Minu pidu lõppes öösel kell 2…seega 15 nalja ja naeru…ja jookiJ.  Mul on veel jäänud 5 nädalat seal töötada aga ma ei ole kurb, sest peale seda tuleb ju puhkusereis VanuatuleJ.

   

Elu on vaid pidu ja pillerkaar…tehtud šašlõkk, libistatud õlleke ja siidrike, käidud karaoke baaris ja ööklubis…ütleme nii, et ei kurda.

   Alanud on suured pühad…easter…ehk siis eesti mõistes munadepühad. Poed on paksult šokolaadimune täis ja  alkoholist tühjaks ostetud. Enamusel inimestel on 4 vaba päeva…see tähendab ju suuremat joomist. Minnakse järvede äärde paatide ja telkidega, et nautida päikest ja piiramatus koguses juua.

    Suur reede on ainuke päev, millal baarid on Austraalias suletud…seega on meil homme „jõulupidu“. Ainuke päev aastas, millal kõik kokk saavad. Ma ei jõua ära oodata...saab väga lõbus olema. Crips ei saa väga pühadest rõõmu tunda, sest ta peab kõik päevad tööl olema…seega ostsin talle lohutuseks kasti õlut.

     Ilmad on ka õnneks ilusad jälle…paar nädalat tagasi oli väike üleujutuse ja tornaado hirm. Vihma sadas nii palju, et meil oli töö juures  vesi köögipõrandal, sest äravoolu süsteemid olid kõik täis. Töökaaslane ei saanud esimese korruse wc kasutada…mõte käis peast läbi küll, et äkki peaks hakkama asju pakkima.

      Üldiselt läheb meil hästi…tervised on korras ja meel rõõmusJ

   Teisipäeval käisime Brisbane`is passide järel. Me ei tahtnud töölt väga kaua eemal olla seega üritasime kõik ühe päevaga korda ajada. Kõigepealt lendasime hommikul 9.30 Mackayst Brisbane`i…sealt edasi rongi ja bussiga The Gapi poole. Ühistransport on suht keeruline minu arust…eriti just turistile…kusagil pole inimest kelle käest saaks nõu küsida. Lõpuks saime oma passid kätte ja rääkisime natuke aukonsuliga juttu….siis tagasi linna…lõuna ja mõned õlled baaris ja oligi aeg jälle hakata lennujaama poole minema. Need passid läksid küll väga palju maksma.

Üks tähelepanek veel, nimelt oli igal pool kombeks, et kui koristaja on vetsu koristamas on terve wc suletud. Seda juhtus minuga 3 korda…nii, et mitte miski ei läinud sujuvalt.

     Ilm oli ka külm ja vihmane….lennukist välja astudes oli tunne nagu oleks välismaale lennanud…kliima hoopis teine ja troopikast minnes ei tulnud me selle pealegi, et jakki kaasa võtta.

     Muidu on elu ikka endine…tööle ja koju.

        Crips hakkas jälle trennis käima ja ega ma ka  sitem vend ei saanud siis olla. Esimene oli poksitrenn…no mine kanni kus lihased valutasid. Ühe korra proovisime Tamaraga ka Bodyattack`i…no see lihtsalt oli tund aega jooksmist ja hüppamist…mõlemal oli vahepeal rops kurgus. Kepsud on no niiii valusad, et trepist kõndides oli lausa pisar silmas. Kuna trenn on suhteliselt kaugel oli loomulikult ka liikumisvahendit vaja( käime erinevates klubides)…Cripsu ostis siis mulle ratta aga see oli ikka omaette ooper.

Kõigepealt läksime BigW`sse…seal odavad rattad. Vaatasime ja uurisime ja tegime valiku. Läksin siis müüjat otsima, kes asjast midagi rääkida oskaks. Küsisin siis ühe tütarlapse käest, et kas oleks kedagi, kes asja jagab. Selle peale vastas, et pole kedagi…nemad lihtsalt müüvad rattaid. Mul oli karp lahti…siis näitasin talle rattast, mida osta tahaksime…oli ainult näidis alles. Sama seis ka järgmise rattaga. Huvitav küll miks on väljas rataste näidised, mida tegelikult polegi. Leidsime veel ühe variandi, mis oli karbis aga näidist ei olnud. Küsisin siis, et kui ma ära ostan kas ma tagasi saan tuua, kui mulle näiteks ei sobi. Vastus….saab küll aga ainult siis kui ise kokku ei pane…no nüüd ma juba naersin. Ainuke variant, et saaks tagasi tuua ja garantii on siis kui lased poes ratta kokku panna. Küsisin siis, et kas nad saaksid seda järgmiseks päevaks teha…aga kahjuks mitte, sest neil käib ainult korra nädalas keegi rattaid kokku panemas. Me siis naersime selle tobeda jutu peale ja kõndisime poest välja…no lihtsalt ei taha vist rattaid müüaJ.

Järgmine päev otsustasime Kmarti minna…sama teema ratas kastis aga näidist pole. Küsin siis, et äkki saaks vähemalt kasti lahti teha, et näha milline välja näeb…aga isegi kasti avamine pole lubatud ja ma saan ju pildi pealt vaadata :D…ja absoluutselt kõik teenindajad olid täielikud lapsed, mitte midagi ei teadnud. Lõpuks ostsime lihtsalt ära, sest sai sellest idiootsusest kõrini. Hind oli soodne $ 129.

     Midagi põrutavalt põnevat vahepeal toimunud ei ole…teeme ikka tööd koguaeg. Cripsil on mingid grillipeod vahepeal töö juures…krt veab ikka mõnel.

      Me käime igal neljapäeval  inglise keele tunnis…kõik neljakesi(Mina, Crips, Nele, Koch). Crips on vapsee tubli…muudkui õpib tööl lõuna ajal…ma pole veel väga aega leidnud. Tund on iseenesest päris mõnus.

    Pole ammu blogi täiendanud, proovin nüüd selle vea parandada.

Elu on vahepeal natuke põnevamaks muutunud. Paar nädalavahetust tagasi sai töökaaslastega peol käidud ja kuna ma polnud tükk aega alkoholi tarbinud olid tagajärjed päris kohutavadJ…mõtlen siis järgmisel päeval tabanud peavalu. Ma mõtlesin, et eestlased on joodikud aga austraallased joovad nagu loomad…või hakkan mina lihtsalt vanaks jäämaJ

     Nele ja Koch elavad ka nüüd Mackays. Esimese nädala elasid meie juures, sest Mackays on võimatu majutust leida. Lõpuks leidsid linnast 25km kaugusele.

    Pidasime üks nädalavahetus Nele sünnipäeva…väike grill ja siis klubbi. Poisid olid päris purjus…sai ka segamini joodud: õlut, siidrit, viina ja vanakest. Klubis sai tantsu ja tralli küllaga…Kochile tansuplatsil vastast ei leidunud ja spagaat pani i-le korraliku punkti. Õhtu lõppes poistele suht varakult, sest üks oli purjus ja teisel olid lühharid jalas. Meie Nelega aga külastasime veel paari klubi.

      Tööl on kõik endine…viimasel ajal on ainult üks vaba päev olnud ja just olin 7 päeva järjest tööl…väike kopp sai ette. Cripsil on ka päris karm graafik…13 tööl 1 vaba. Näeme teineteist  suhteliselt harva.

     Täna läheme Valentini päeva tähistama, sest see mu ainuke vaba õhtu ja arvake ära kuhu…ikka Austral hotelli…töökaaslased juba naersid, et ma ei saa üldse eemal olla.

 

jõulud ja aastavahetus...

Jõulud möödusid meil väga toidurikkalt ja peaks mainima, et ei ole naljaasi 30 kraadises kuumuses seapraadi, verivorsti ja hapukapsast süüa. Poest leidsime ka hõõgveini, mis maitses nagu päris. Jõuluvana tõi Cripsile xbox 360, mida nüüd väga hoolega mängitakse…vahel unustab isegi silmi pilgutada ja juba on vaja erinevaid lisasid juurde osta. Härral oli vahepeal 2 nädalat puhkust…võite arvata, millega need nädalad sisustati. 24 oli mul vaba aga 25 läksin tööle(topelt palk). Saime lisaks ka jõulu lõunasöögi ja mina ainukesena sain ka veini kõrvale rüübata(olin ainuke, kes ei pidanud sõitma). Üks asi, mis mulle väga meeldib on see, et kui riigipüha langeb laupäeva või pühapäeva peale on esmaspäev vaba, et inimesed saaksid ikka korralikult puhata. Mina töötasin nii pühapäeval kui ka esmaspäeval ja sain mõlema päeva eest topelt palga…super.

      Aastavahetus oli väga mage…ei anna ikka võrrelda kuidas tähistatakse Eestis ja siin. Põhimõtteliselt tulid inimesed ilutulestikku vaatama…kõik oli suhteliselt vaikne…keegi ei olnud eriti purjus. Kui kell hakkas lähenema 12le, ei toimunud erilist muutust ja siis algas ilutulestik…kõik rabasid telefonid välja ja kukkusid filmima. Filmida polnud seal minu arvates midagi. Kui tulevärk läbi hakkasid kõik minema jalutama…ei olnud mingit karjumist “Head uut aastat!!!“. Meie ikka lasime šampalt punni maha ja mitte väga valjul toonil soovisime üksteisele head uut aastat. Esimesel läksin tööle, sest siis jälle topelt palk ja kuna oli pühapäev siis ka esmaspäev oli püha ja loomulikult topelt palk.

      Mackay entertainment centeris avati siseliuväli…saime seal oskuseid näidata. Kui muidu uisutamas käies on kindad, müts ja jope, mis pehmendab kukkumist siis enamus inimesi oli lühikestega ja meiegi…mina otsustasin ikka teksad jalga panna aga kukkudes kui käpa maha panid, küll ikka näpistas. Crips trikitas ka nii, et põlv lõhki.

      Eile oli meil väike grilliõhtu. Küpsetasime tagaaias omatehtud šašlõkki ja libistasime kesamärjukest…mul on nimelt alati kolmapäev nn nädalavahetus. Ülemus juba küsis,  et ega ma nädalavahetust vabaks ei taha…käin ju alati tööl.

    Ilmad on ka ülikuumad…öösel on võimatu magad ja igal hommikul on tunne agu oleks pohmell. Täna anti tormihoiatus ka…istun hetkel raamatkogus ja kuulen juba, et müristab…

                                                                         

                                                             Best christmas  ever!!!:)

      

    Ammu pole saanud blogi täiendada…nüüd parandan siis selle vea. Mina leidsin töökoha väga lihtsalt… jalutasin linna vahel ja põikasin kusagile sisse. Kui ma ei eksi siis teine koht oli ja öeldi kohe, et homme võin proovima tulla. Peale 3 tundi anti hunnik pabereid ja küsiti kas saan õhtul tagasi tulla…ja nüüd töötan siis Austral hotellis. Esialgu pidin lihtsalt sööke ette kandma ja laudu koristama…teisel vahetusel olin juba kassas, mis oli suhteliselt keeruline, sest mul polnud ju menüüst õrna aimugi. Nüüd see kõik juba lapsemäng. Paar päeva tagasi hakkasin ka baari õppima…midagi väga keerulist ei ole, tuleb lihtsalt jooke tunda. Töökoht asub 10 minuti jalutuskäigu kaugusel…väga mõnus. Tavaliselt töötan kahes vahetuses – lõunane 11.30-15.00 ja õhtune 17.30-23.00.

      Crips töötab endiselt samas kohas. Algava vihmahooaja tõttu on tal päris palju vabu päevi olnud.

    Näeme ka üksteist harva…siis kui Crips tuleb, mina lähenJ. Pühapäevi ka vabaks ei taha võtta, sest siis kõige parem tunnipalk.

         Townsvilles meil õnne ei olnud. Saime vaid mõlemad töö leidmiseks vajalikud koolitused läbi teha. Crips white cardi ehitusel töötamiseks ja mina RSA, et töötada baaris või kohvikus, mis müüb alkoholi. Austraalias on väga tobe see, et isegi kui sa töötad asutuses(mis müüb alkoholi)isegi koristajana pead sa koolituse läbi tegema ja loomulikult ei ole see tasuta….maksis $60. Kuna tööd ei leidnud otsustasime edasi liikuda. Nüüd pesitseme Mackays. Cripsil oli vaja vaid 2 kõne teha ja töö oli olemas aga siin on jama see, et elukohta raske leida. Praegu on kaevandusbuum ja linn paksult tööliseid täis…polnud varianti isegi motelli minna. Lõpuks naeratas ka õnn selles suhtes. Elame ühe 70 aastase vanamehega, kellest me mitte midagi aru ei saa…tal oli nimelt kõrivähk ja selletõttu tal raske selgelt rääkida. Asukoht on väga hea…täpselt kesklinnas.

Meil ikka veab nende majaomanikega…jutumärkides…esimene käis naabritele kaebamas, et me liiga palju tema telekat vaatame, teine oli ratastoolis joodik ja kolmandast me ei saa lihtsalt midagi aruJ. Päris hea oli see, et järgmisel päeval kui me juba olime sisse kolinud ja raha ära maksnud tuli kõne seoses toaga…käisime täna seda tuba vaatamas…superlux…suures majas, oma vannitoaga suur magamistuba, kõrvaltoas on jõusaal ja väljas suur bassein…ainuke miinus, et natuke kesklinnast väljas. Me veel mõtleme selle peale.

      Räägin siis natuke Cripsi uuest tööst ka. Pottsepp üritab oma liistude juurde tagasi tulla. Kuna keegi ahju ei tahtnud pidi hakkama hoopis maju ehitama. Hetkel ta meil plokiladuja ja poole kohaga mördiööbik. Palk on ok…$25 tunnis. Vähemalt saab ettekujutuse kuidas siin asjad käivad. Mina olen hetkel töötu, sest pean töö otsima elukoha lähedale, sest meil ju vaid üks auto. Homme alustan otsinguid nii et pöidlad pihku.

     Väga hea uudis on veel see, et saime maksuraha tagasi…mõlemad üle $ 2000.

Mackay on väga mõnus linn…üle kõige on helesinise veega lagoon, mis asub meie elukohast 10 min jalutuskäigu kaugusel.
                                                         Meie maja

      Esmaspäeval olime paradiisis…Paronella pargis. Pileti hinna sisse kuulus 1 öö pargi caravan pargis + 2 tuuri – öine ja päevane. Parki on raske sõnadega kirjeldada, seda peab lihtsalt ise nägema. Kogu park on loodud ühe mehe poolt, Jose Paronella. Väga osav ja leidlik mees oli…tema majas oli esimesena elekter ja voolava veega wc.

     Käisime Tullys…see linnake sai tugevaid kahjustusi jaanuaris möllanud tsüklonist Jasy. Üleüldse on põhjapool kahjustusi igalpool näha…ja algamas on uus tsükloni hooaeg.

    Käisime Girringun National pargis, kus asub Austraalia kõige kõrgem mageda veega juga…Wallaman Falls…268m. Teekond parki tähendab 15 km mäkke sõitmist, kus sind ümbritseb tihe vihmamets. Veetsime öö seal…mõnusalt jahe oli…540 m kõrgusel merepinnast.

    Nüüd on jälle aeg hakata tööd otsima…esialgu Townsvilles. Austraallased armastavad kõike ohutusega seonduvat. Ehitusele tööle minnes tuleb enne teha igasugu koolitusi ja on vaja kaarte, pileted, lube. Asjaajamine ikka väga kiviajas ja keeruline. Jagasime CVd laiali ja ootame pakkumisi.

   Nädalavahetuseks tulime Ayri. Võtsime 2 päevaks toa caravan pargis. Nii mõnus on lihtsalt voodis pikutada ja telekat vaadata…ammu pole sellist luksust olnud. Crips käis eile  langevarjuklubis…tuul oli kõva aga õnneks tuli tervelt tagasi. DZ toimus piima joomise võistlus…ei olnud just ilus vaatepilt…jaaaaakJ.

                                                               


                                                                   Wallaman falls

     Krokodill saadi kätte aga mitte puuri vaid harpuuni abil ja viidi loomaaeda. Kala pisik on ka sees…hommikul ärkasime 5.30, et kalale minna…olime kohal isegi enne kohalikke kalamehi. Viimase päeva hommikul läksin üksinda, söödaoperaator Crips jäi põõnama. Kalamehed olid ka tähele pannud, et ma päris tihti ja pikalt kohal olen ja tulid juttu tegemaJ. Rääkisime siis,  kes kui suure kala püüdnud onJ. Saar ärkab ellu pimeduse saabudes…ümber meie auto oli vähemalt 5 wallabyd, 5 opossumit ja veel mingisuguseid linde, kes võitlesid söögi nimel.

    Täna käisime Cairnsi loomapargis…ma ju vana loomahaige. Peale seda bungy jumping….Austraalia ainukesest bungy(AJ Hackett) tornist. Torn ise 50 m kõrge ja saad hüppemenüüst valida enda jaoks sobiva hüppe. Keps ikka üles minnes korralikult värises. Alla vaadata oli jube aga vaade kaugusesse oli hea. Äärele ronides süda peksis…ja siis tuli ju alla hüpata…SUPER…kukud kui kivi ja käed puudutasid peaaegu vett…siis korjati paadi peale ja vabastati rakmetest…ülivinge kogemusJ.

    Ilm on rõvedalt kuum...põhimõtteliselt nagu suvel kasvuhoones. Jahe on ainult autos või poesJ

Maggy islandil kala püüdmas

                                                                           saak :) 

                                         Krokodill, kes kinni püüti...

                                          Väriseva jalaga Bungy tornis...:)

                                                                Valmis?....mine

                                             

sailing Whitsundays

       Noo meie kruiis oli väga huvitav kogemus. Viimasel ajal meil ei vea ja loomulikult oli ilm vihmane ja tuuline. Esimesel õhtul jäime halva ilma tõttu sadamasse…inimesed said rahulikult omavahel tutvuda. Loomulikult olime natuke pettunud, sest tahtsime ju merele saada aga õnneks vedas meil seltskonnaga. Hommikul see siis algas…ülim loksumine. Kõigil olid hapud näod peas ja ka mina põdesin esimest korda merehaigust…kohutav… kalu toideti ikka korralikultJ. Saime sukeldumist proovida ja ohtralt snorgeldada. Crips käis 10 meetri sügavusel kalu uurimas. Hetkel on stingerite hooaeg…seega tuleb alati kalipsoga vette minna. Nägime väga palju värvilisi kalu, kilpkonna ja stingraid(sele läbi hukkus krokodillimees Steve Irwein). Mõned saarte külastused…üle kõige oli Whitsunday saarel asuv Whitehaven beach…uskumatult valge liiv ja helesinine vesi.

Õhtul ankrusse jäädes said kõik jälle kergemalt hingama hakata. Enesetunne paranes ja saime suurepärast õhtusööki nautida.

Elu laeval ei ole lihtne…igale inimesele oli ette nähtud minut dušši päevas. Kajutid olid ülipisikesed…meil oli üks toanaaber, kes lakkamatult rääkis unes. Eriti naljakas oli see, et ta oli rootslane aga sonis inglise keelesJ.

Päikesepaistet saime nautida viimasel päeval ja seda ka vaid paar tundi. Peale kruiisi toimus Airlie beachel ühes väikeses ööklubis afterparty, mis kestis varavalgeni. Kohal olid ka meeskonna liikmed ja purjeka tegelik omanik, kes meile jooke välja tegi.

     Kui peost toibusime alustasime teekonda Boweni poole. Seal tehti Hollywoodi film „Austraalia“…soovitan vaadata. Veider on see, et nüüd me oleme totaalselt maa haiged…pea käib ringi ja selline tunne, et ikka õõtsud.

    Hetkel laagerdame Magnetic islandil…kohtusime siin ka purjetamisseltskonnaga. Eriti toredad olid inglased Alex(Alexandra) ja Matt, kes on oma mesinädalaid veetmas. Alex on mu hingesugulane…absoluutselt sarnased. Veetsime nendega terve eilse päeva…käisime 4 km jalutusretkel…nägime tervelt 3 koaalat ja kalal, mis oli väga lõbus. Põhimõtteliselt 4 võhikut laenutasid õnge ja läksid kalale. Esimene õhtu ei saanud ühtegi kala…aga nägime haid…see võis olla põhjus miks kalu ei olnud. Ainuke asi, mille Alex suutis veest välja tõmmata oli suur merikilpkonnJ…ja oi seda kisa siis. Täna hommikul ärkasime varavalges, et uuest minna õnne proovima ja ei pidanudki kaua ootama kui tundsin tõmmet…ja seal ta oli…esimene kala. Meenutas natuke välimuselt lesta ja latikat. Kõrval seisvad kalamehed kinnitasid, et võime seda süüa ja natukese aja pärast tõmbasin teise välja…mingisuguse päris kalli kala. Ühelgi teisel kalamehel õnne ei olnud.

    Saarel on elu põnev…hetkel ujub ringi üks 4 meetrine krokodill…seega ei ole soovitav Nelly bays ujuda aga üles on pandud lõks, et ta kätte saada.

Õhtu on meil jälle kalale minek…kohutavalt sõltuvust tekitav.