Täna hommikul
ärkasime vara, et autole järele minna. Veider oli jälle paremal pool
sõita…Crips pani koguaeg suuna asemel kojamehiJ.
Esimene peatus oli Mele Cascades
waterfall…väga ilus koht…vesi on nii helesinine ja selge. Lahe oli see, et kose
nägemiseks pidid mööda kive ja läbi vee
üles ronima. Vahepeal oli vool ikka päris tugev. Käisime ka kohalikus
kohvivabrikus kohvetamas ja kooki söömas.
Edasi sõites tuli üks väga järsk tõus…auto
andis poole mäe peal lihtsalt allaJ…esimese käiguga
surusime üles.
Enamus saarest on kaetud kõrge ja lopsaka
džungliga…uskumatu kui tihe see ikka on. Looduses jooksevad ringi metskanad ja
– sead. Banaane ja kookosepähkleid saad
ka lihtsalt tee äärest korjata.
Järgmine peatus oli II Maailmasõja
muuseum. Crips käis seal sõjaaegset kola vaatamas. Edasi sõitsime kuumavee
allikaid vaatama. Seal küsiti küll näo järgi piletit…ja kui allikas muda sees
püherdada tahtsid tuli veel peale maksta. Midagi erilist seal ei olnud aga üks
allikas oli ikka rõvedalt kuum…isegi auras ja näppu sisse ei saanud pista.
Palju mõnusaid randu oli...mitte sellised nagu meie harjunud
oleme, et pikk riba liiva ja tükk tühja maad. Veest olid väljas suured
korallimoodustised, mis osadest kohtadest kaetud taimedega ja vesi nii
hingematvalt helesinine ja mõnusalt soe. Randa voolas ka magevee allikas, kus
end peale soolases vees suplemist kasta sai. Rannast ära sõites tuli mingi vend
raha küsima…selle eest, et ma oma fotokaga seal pilte tegin. Ei maksnud me
midagi…ütlesime, et kui neil seal onnis kaardimakse on siis saavad oma rahaJ.
Selle peale oli vennal suu kinni.
Suur tõmbenumber saarel on bluewater
lagoon….sügav sinise veega lagoon. Kuhu saab köiega hüppeid teha. Crips käis
proovis ka järgi…kohalike kisakoori saatel tuli paar päris korralikku hüpet.
Peale mõnusat päeva hakkas kõht tühjaks
minema ja hing ihkas kala järele…aga ega pole lihtne nt. grillitud kala leida,
sest Vanuatu väga suurte Austraalia mõjutustega…kõik peab ikka praetud olema.
Õnneks leidsime ühe koha ja suurepärane õhtusöök koos valge veiniga pani
päevale korraliku punkti.
Aga see polnud veel kõik…kuna meil auto
oli tegime korraliku klubituuri…käisime kõik Port Vila klubid läbi…Crips oli
sangas ja mina purjutasin kõrvalJ. Ööelu on suhteliselt vaikne…kohalike seas on
populaarsem kava baaris istuda…hämaras, vaikuses ja kava lugusid rääkides. Kava
on nagu narko…kui liiga palju jood hakkad higistama, ei saa kõndida ja võid
kolmekordselt näga…kohalikud teavad, et siis pole mõtet autoga sõita. Mul veel
siiani ajab üles kui kava peale mõtlen aga mõni õhtu peaks ikka seal baaris ära
käima.
No comments:
Post a Comment