6.päev

     Täna käisime Hideaway islandil. Saarele sõit kestab u. 5 min. Saare läbimõõt Cripsi silma järgi 300m. Seal saime paadiga sõita(klaaspõhjaga), snorgeldada, piiramatus koguses päevitada ja kes tahtis ka sukelduda.

     Hideaway islandi ääres asub maailmas ainuke veealune postkontor. Ostsime ka veekindlad postkaadid, mis said Cripsi poolt postkasti toimetatud…väga lahe idee ikka. Hinna sees oli ka lõuna. Päev möödus rahulikult päevitustoolis lõõskava päikese käes kokteili rüübates…välja arvatud hetk kui me peale snorgeldamist pead veest välja tõstsime…korralik torm oli…vihma sadas ja laine oli vahepeal nii kõva, et viskas torust vett sisseJ

       Meil on toas explorer…igasugu põnevaid saateid tuleb. Iga päev vaatame õhtul paar tundi, sest lihtsalt liiga põnev on.

      Kuna laupäev õhtu, mõtlesime peole minna…tegime toas koksid ja kuuleme, et väljas mingi tümm käib…see väga ebatavaline, muidu nagu vaikne. Läksime siis vaatama, et mis toimub…korralik fire dance käis hoovi peal…üks vend pani endal isegi juuksed põlemaJ.

      Käisime Electrorock klubis…täitsa ok oli. Jõin 2 long island icetea`d ja jummala purjus. Hea oli see, et turva valvas kotti. Ütlesin, et hoia silma peal lihtsalt aga see seisis terve aja kui tantsisime meie diivani kõrval ja valvas…tagasi äksime kiirustas vetsu…vaene mees ei saanud isegi pissile minnaJ.

                                                     
                                                            Äss päevitab selga=)

                                                           


                                                                Postiljon Petškin

    

5.päev

Täna hommikul ärkasime vara, et autole järele minna. Veider oli jälle paremal pool sõita…Crips pani koguaeg suuna asemel kojamehiJ.

     Esimene peatus oli Mele Cascades waterfall…väga ilus koht…vesi on nii helesinine ja selge. Lahe oli see, et kose nägemiseks pidid mööda kive  ja läbi vee üles ronima. Vahepeal oli vool ikka päris tugev. Käisime ka kohalikus kohvivabrikus kohvetamas ja kooki söömas.

     Edasi sõites tuli üks väga järsk tõus…auto andis poole mäe peal lihtsalt allaJ…esimese käiguga surusime üles.

     Enamus saarest on kaetud kõrge ja lopsaka džungliga…uskumatu kui tihe see ikka on. Looduses jooksevad ringi metskanad ja – sead. Banaane ja kookosepähkleid  saad ka lihtsalt tee äärest korjata.

      Järgmine peatus oli II Maailmasõja muuseum. Crips käis seal sõjaaegset kola vaatamas. Edasi sõitsime kuumavee allikaid vaatama. Seal küsiti küll näo järgi piletit…ja kui allikas muda sees püherdada tahtsid tuli veel peale maksta. Midagi erilist seal ei olnud aga üks allikas oli ikka rõvedalt kuum…isegi auras ja näppu sisse ei saanud pista.

      Palju mõnusaid  randu oli...mitte sellised nagu meie harjunud oleme, et pikk riba liiva ja tükk tühja maad. Veest olid väljas suured korallimoodustised, mis osadest kohtadest kaetud taimedega ja vesi nii hingematvalt helesinine ja mõnusalt soe. Randa voolas ka magevee allikas, kus end peale soolases vees suplemist kasta sai. Rannast ära sõites tuli mingi vend raha küsima…selle eest, et ma oma fotokaga seal pilte tegin. Ei maksnud me midagi…ütlesime, et kui neil seal onnis kaardimakse on siis saavad oma rahaJ. Selle peale oli vennal suu kinni.

      Suur tõmbenumber saarel on bluewater lagoon….sügav sinise veega lagoon. Kuhu saab köiega hüppeid teha. Crips käis proovis ka järgi…kohalike kisakoori saatel tuli paar päris korralikku hüpet.

      Peale mõnusat päeva hakkas kõht tühjaks minema ja hing ihkas kala järele…aga ega pole lihtne nt. grillitud kala leida, sest Vanuatu väga suurte Austraalia mõjutustega…kõik peab ikka praetud olema. Õnneks leidsime ühe koha ja suurepärane õhtusöök koos valge veiniga pani päevale korraliku punkti.

      Aga see polnud veel kõik…kuna meil auto oli tegime korraliku klubituuri…käisime kõik Port Vila klubid läbi…Crips oli sangas ja mina purjutasin kõrvalJ. Ööelu on suhteliselt vaikne…kohalike seas on populaarsem kava baaris istuda…hämaras, vaikuses ja kava lugusid rääkides. Kava on nagu narko…kui liiga palju jood hakkad higistama, ei saa kõndida ja võid kolmekordselt näga…kohalikud teavad, et siis pole mõtet autoga sõita. Mul veel siiani ajab üles kui kava peale mõtlen aga mõni õhtu peaks ikka seal baaris ära käima.

4.päev

Täna ärkasime vara, et minna saare tuurile. Tellisime hommikusöögi tuppa, et ei peaks all restoranis 15 min ootama…mõnus oli rõdul rahulikult hommikust süüa.

    Retseptsioonis oodates saime teada, et tuur on tühistatud kuna peab olema vähemalt 4 inimest ja keegi oli haigeks jäänud…noo nii närvi ajas, sest enamus tuure läheb hommikul…nii, et me ei saanud midagi muud võtta. Jalutasime siis autorenti, et ise saare tuur teha aga hetkel polnud ühtegi autot…seega bookisime  ühe homseks.

    Tänaseks leidsime cultural village tuuri, kus tutvustati kohalikke tavasid…väga huvitav oli kuidas nad säilitavad banaanipüreed  maa all,  banaani puu lehtede sees, isegi kuni 5 aastat. Nad teevad seda toiduvarumiseks…Vanuatul on iga aasta tsüklonid ja kui need juhuslikult kõik hävitama peaks on vähemalt kusagilt võtta.

    Vanuatu koosneb kusagil 80 saarest…väga palju erinevaid hõime, kel erinevad traditsioonid, kombed ja isegi keel. Osadel hõimudel on kombeks naistel esihambad välja lüüa kui nad abielluvad(kasutusel tänapäevani), teised kasutavad tätoveeringuid jne…meestel on eemaldatavad käevõrud…pole just eriti aus. Pidi olema meeste maailm.

Eriti häiriv oli vanast see, kui pere esimene laps oli tüdruk siis ta lihtsalt tapeti…selle lõpetasid saarele tulnud misjonärid.   Samuti oli saarel levinud kannibalism, kuid vaid toidu puudumise tõttu. Viimane teada olev juhtum oli 1985.a.

      Peale tuuri oli meil hotellis ``kava`` degusteerimine ja saime näha kuidas seda valmistatakse. Esimene kausi täis oli ok…midagi ei juhunud…teisega tõmbas huuled tuimaks ja pea hakkas ringi käima ja tunne oli mõnus…trepist oli veits keeruline kõndidaJ. Noo mõtlesime, et kui nii hea teeme kolmanda veel…mul kõhus keeras, süda oli paha…enam ei taha.

    

3.päev

    Täna oli väga laisk päev…põdesime pohmelli ja vedelesime basseini ääres. Õhtul käisime BBQ all you can eat´il. Söök oli väga hea ja meelelahutuseks esines kohalik string bänd, kes ka näitas kohalikku tantsu. Saime ka kohalikku jooki ``kava`` maitsta…näeb välja nagu porivesi ja maitseb ka nagu porivesi. See ei ole alkohoolne jook…rohkem nagu kerge narkootikum…teeb suu tuimaks ja pea hakkab mõnusalt ringi käima ja sumisema. Palju ei tohi korraga juua siis pidid jalad alt ära kadumaJ

2.päev

 Vanuatul on põnev see, et siin on parempoolne liiklus ja me juba vasakpoolsega ära harjunud…ei tea enam kuhu poole vaadata. Teiseks puudub siin kiirusepiirang.

     Täna pole meil midagi eriti plaanis…jalutame niisama ringi ja otsime tuure.

      Hommikusöök on natuke veider…pead menüüst valima ja siis mingi 10-15 minutit ootamist…kui hästi läheb.

      Õhtul käisime Anchor inn´i õhtust sööma…meelelahutuseks oli hiirte fightclucJ…jube kisa ja mingi 10 hiirt panid ringi seal. Töötajad said kõhutäie naerda , kui mina jalad tooli peal kiljusin.

      Edasi läksime Nomadi baari, kus saime tuttavaks ühe austraalia paariga. Kui sakk juba omajagu sees oli läksime ka seal samas asuvasse ööklubisse…seal pidavat stripparid olema aga ei midagi….mul olid taskud münte täis, et hea kassasse pannaJ…ainult mingi kohalik playboy hõõrutas ümber postiJ. Väga lõbus õhtu oli.

                                                      Uued sõbrad...Dave ja Chippy

Vanuatu 1. päev

      Lõpuks algas meie kauaoodatud puhkus Vanuatul. Lend läks hommikul 6.30. Kõik läks väga ladusalt…seekord oli Crips kahtlane vend ja viidi mingisse ruumi    narko -  ja lõhkeaine testi tegema…poleks vist pidanud pardakaardil  ametiks ``muul`` märkimaJ. Lend Vanuatule oli vaid 2 tundi + 1 tund Mackay´st Brisbane´i.     Lennuväli oli seal nii väike, et esmamuljel tundus, et teeme hädamaandumise džunglisse aga lõpuks paistis ikka rada ka .

      Passikontrollis ootas üllatus…Eesti ei pidavat viisavabade riikide nimekirjas olema…lõpuks vend käis küsis kellegi käest ja saime ka keps värisedes pagasit rabama minna. (loomulikult ma ikka kontrollisin enne reisi broneerimist).

     Hotell oli väike ja hubane. Tekitasime veits segadust ka…tahtsime tuba vahetada. Nimelt tahtsime rõduga tuba ja saime ka.

     Inimesed väga sõbralikud ja toredad ning tumedad…natuke aborigeenide moodi aga mitte nii kurja välimusega. Räägivad inglise, pantsuse ja Bislama(kohalik) keelt.

     Linnas on enamus poode duty free  ja alko hinnad nii odavad nt smirnoff vodka(1L) oli $13, Bundabergi rumm(1L) $15…poole odavam kui Austraalias. Me juba mõtlesime, et saame siin end lolliks juua aga tegelt on nii, et nad saadavad su ostud lennujaama ja saad need lihtsalt lahkudes kaasa võtta.
     Esimene õhtu kolasime niisama ringi ja otsisime kohta, kus raha saaks vahetada. Sõime hotellis õhtust ja testisime kohalikku õlut ´´tusker´´.

                                                               Meie hotell - Coconut Palms

   

    Vahepeal oli üks põnevamaid sündmusi Timo saabumine Austraaliasse. Poiss oli ikka maru väsinud kui esimest korda nägime. Ega me teda eriti ei näinud, sest ta peatus Kochide pool ja igasugu asju oli vaja ajada ja uudistada.

    Üks õhtu käisime kõik koos Moskva tsirkuses…päris lahe oli…kõige parem oli kui 3 venda metallist kera sees krossikatega sõitsid ja tüdruk veel keskel seisis. Mul oli küll karp nii lahti, et kuidas see võimalik on. Pärast jäi Tim ööseks meile…poisid arutasid öö otsa maailma asju... oli ju vaja pooleteise aasta sündmused kõik ära rääkida. Järgmine päev läksid nad kõik edasi Cairnsi poole.

     Üks nädalavahetus saatsime teisi eestlasi ära…Kadri ja Martinit….istusime nende pool ja käisime klubis puusi hööritamas;).

     Töö on meil nüüd mõlemal läbi…paar päeva oi mõnus puhata aga siis kiskus juba rahutuks…õnneks kohe reisile minek.

     Kahjuks saime ka kurbi uudiseid…meie kallis sõber, Inx otsustas meie hulgast lahkuda. Ei suuda seda veel siiani uskuda… Puhka rahus, kallis sõber…jääd meie mälestusse igaveseks.

                                                         Timo esimene õlu Austraalias

                                                                   Moskva tsirkuses